MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

  1. Avalehele

  1. EST | ENG | RUS

  2.  
 

jäta mind meelde


Registreeru kasutajaks






Kassiabi foorumid
 
Tänavakassid
uus teema | teemade loetelu | algusesse
Hoiukassid...ja nende edasine saatus
autor: Lepatriinu
aeg: 16.04.2010 11:29

Kallid kassiabilised! Teil on olnud mõnel lausa sadu hoiukasse. Mina sain suvel oma esimese hoiukassi, õigemini oli ka enne kasse hoiul, aga neil olid juba omanikud, kes neile peagi järele tulid. Nüüd siis esimene omanikuta kass. Ja juba suur mure, mis ei lase ööselgi magada. Algul oli ta tõesti lihtsalt hoiukass, endale päriseks poleks ma sellist valinud. Ilus küll, aga mitte minu maitse. Ta oli arg ja ei lasknud ennast puutuda. Aga läks aeg ja ta harjus meiega. Hakkas usaldama, tuli vastu, nühkis jalgu. Selle kassi saatus on väga kirju. Ta on noor emakass, kuid pidanud pidevalt kolima ühest kohast teise. Olnud mitmes hoiukodus, leidnud kaks korda kodu ja temast loobuti, anti tagasi põhjusel, et ta istub vaid ühes kohas ja sisiseb. Nüüd on ta mulle nagu külge kleepunud ja minu kassiga magavad puntras koos ja kallistavad. Peale seda, kui ta elas kuu aega uues kodus ja muutus seal uuesti metsikuks ja tuli meile tagasi, on mul tast väga kahju. Ta isegi meeldib mulle nüüd palju rohkem, vaatan, et täitsa armas teine. Mõned on avaldanud arvamust, et loom on nüüd minusse nii kiindunud, et pean ta omale jätma. Mul on aga terve kari oma loomi ja paar inimesest hoolealust ka, ma tõesti ei saa teda võtta. Kui mu ema voodihaigeks jäi ja meile tuli, hakkasin lausa ootama, et Bella ruttu kodu leiaks. Ka majanduslik olukord pole kiita. Praegu saan toiduabi Tartust, kust kass tuli. Mida teha? Kas otsida kodu edasi, riskides sellega, et kass jälle ei harju, või satub kuhugi, kus ta lastakse õue ja läheb kaduma? Jagage palun oma kogemusi, kuidas teie toime tulete, kas annate kassi uude koju rahuliku südamega?
autor: paabu1
aeg: 16.04.2010 13:43

Mina küll julgen arvata, et kassiabilised ikka enne uurivad olukorda kui kassi koju annavad. Vähemalt minuga oli küll nii, enne kui Pesukaru mulle anti. Asja tulles oli juba lihtsam, sest Karupoeg toodi mulle koju ja nii oli kassiabilistel ka elutingimused nähtud. Pealegi rääkisime enne ikka kordi nii telefonitsi kui meilitsi Reedaga, kelle "pojake" Pesukaru hoiul olles oli.
Kui Simi meile tuli, siis esimest korda käisid nad hoiuperenaise Piretiga olukorda uurimas. Ja enne kui kassipoeg mulle lubati, tegi hoiuperenaine kiisuga kõik vajalikud protseduurid ning tahtis kindlalt veenduda, ega mul mitu kassi ikka üle jõu käima hakka :)
Tema poolt igati mõistlik tegu, arvan.
Kuna mulle kassid väga-väga meeldivad, siis teatud kasside kodulehele tekkides hakkab mul jälle suu vett jooksma. Aga õnneks on mul oidu säilitada kaine mõistus ja õhata nende järele vaid Kassiabi leheküljel.
autor: Lepatriinu
aeg: 19.04.2010 08:59

Aitäh vastuse eest, paabu1! Sinule annaksin ka mina kassi hea meelega. Minu probleem on pigem selles, et kui inimene räägib mulle telefonis ilusat juttu, siis ma usun teda, hiljem aga selgub, et ups, tegin vale otsuse. Päris kodu külastada ei ole kahjuks võimalik. Kui näiteks kassil on kaks huvilist, üks elab Tartus, teine Jõhvis, ise elan Türil, siis ei ole rahaliselt võimalik edasi - tagasi kihutada. Emotsionaalselt asja võttes oleksin vist juba ammu kassi endale jätnud, aga õnneks olen suutnud kaine mõistuse säilitada. Mõtlen, et kui kõik hoiukassid jääksid hoiukoju elama, siis ei saaks ju üldse enam uusi kasse hoiule võtta. Tihtilugu otsustab hoiukodu kassi endale jätta, sest ei suuda teda enam kuhugi ära anda, kass on nii armsaks saanud. Aga kui see jätmine on nagu sunnitud, kuna kass ei harju enam ja antakse kogu aeg tagasi? Kas mõnel on sellist kogemust?
autor: solitar
aeg: 19.04.2010 09:18

Viimases küsimuses mul kogemust pole, kuid mis puudutab valiku tegemist ja seda, keda uskuda ja keda mitte, siis tuleb kuulata oma kõhutunnet.
Meil kõigil on reeglina väga hea intuitsioon, tuleb seda lihtsalt kuulda võtta ja usaldada.
Nagu öeldakse, inimese esimene mõte/tunne on reeglina alati ka see õige.
Kui kassitahatja juures sind juba esimesel telefonivestlusel midagi häirib, siis ära seda tunnet unusta. Meie häda vist ongi see, et meid kasvatatakse olema kena ja viisakas ning mitte mõtlema inimestest halvasti, seetõttu üritamegi neid tundeid, mis meis ühe või teise inimesega kohtudes tekivad, alla suruda.
Teine soovitus, nii kummaline kui ka see ei tundu on mitte üle mõelda! Sa ei saa ka parema tahtmise juures ette teada, mis kunagi tulevikus juhtuda võib, ükskõik kui palju sa ka ei ürita. Seega usalda oma kõhutunnet ja ära muretsemisega liiale mine.
autor: Reet
aeg: 20.04.2010 22:39

No Pesukaru puhul oli ka eriline testimine :) See oli kassike, keda oleksin tahtnud endale jätta. Sadade ja sadade hoiukasside hulgast oli tema eriti armas mulle ja siiani igatsen teda taga. Ei saa ju 4 kassi endale ka lubada, mida naabrid ütlevad muidu. 3 kassi olemas juba ja nad ei armasta uusi kasse või võõraid. Mul olid kulleridki, kes kiisu tõid, ära instrueeritud :))) Heameel on Pesukaru ja teiste meie kiisude üle, kes Paabu1 juures kodu leidnud. Pai teile kõigile.
Kodusid ongi raske valida ja egas see kodu ülevaatus veel taga ka, et hea kodu. See ongi loterii. Ja teinekord on just see esmane mulje kõige õigem. Kui ikka tunned, et ei taha sellele inimesele anda, siis ära anna. Kõige hullem variant on see, kui pärast hoiukodu hakkab pommitamata iga päev uut kodu, et kuidas ja mis värk on. Sellega ka ei tohi liiale minna.
uus teema | teemade loetelu | algusesse
Foorumis vastamiseks pead sisse logima!
Kui sa pole veel ennast registreerinud siis seda saab teha siit.
 

MTÜ Kassiabi | Tel: 555 71625 | E-mail: info@kassiabi.ee