MT� KASSIABI KODULEHEK�LG

Kassiabi foorumid

Tänavakassid

uus teema | teemade loetelu | algusesse

Kuidas kiisu Sinu perre sattus? ( muuda ) ( kustuta )

autor: JutaMickfeldt aeg: 23.04.2010 12:48 Lugedes siin erinevaid kirjutisi ja saades aru kui palju on tegelikult häid ja toredaid inimesi, siis otsustasin rääkida ühe loo, mis muutis mind ja kogu minu lähikondlaste elu. 16.september 2005 olin hommikulkodus kohvi joonud ja millegipärast mõtisklesin oma eelmisel päeval peetud tulise vaidluse üle ühe oma hea sõbraga teemal. "kassi ja koera inimesed". Millegipärast läks see vaidlus mulle hinge ja sel hetkel olin veendnud, et minu seisukoht on õige öeldes, et ongi olemas erinevad inimesed ja mina olen läbini koera inimene. Päevaste sehkendustega teema unustanud jalutasin töölt lõunatama. Tee viis mind kino Kosmose lähistelt Vabaduse väljaku suunas. Kuna vihma sadas ohjeldamatult, siis üritasin oma suure vihmavarjuga tuuseldada inimeste vahel. Äkki kuulsin haledat piiksumist. Olin jõudnud Vabaduse väljaku lähistel asuva kommipoe ette, mille ukse all poriloigus kössitas imetilluke kiisu. Minu ees kõndivad inimesed astusid temast üle ja ma kuulsin vaid kommentaari: "Issand see on ju alles sündinud". Samal hetkel väljus keegi kommipoest ja kiisu nii ehmatas et jooksis suure tee poole ja peatus tänavakivi ääre all loigus. Kuna sinna saavad ka autod parkida , siis oli see just üks vaba koht kuhu iga hetk oleks võinud pöörata mõni sõiduk. Seisin lollilt ja vaatasin, endal tuhanded mõtted peas kuidas mul on kaks koera ja kuna elasin siis vanematega (teades ka nende arvamust kassidest) koos tundus see täiesti hullumeelne idee võtta kass. Järsku seisatas üks naisterahvas ja piidles koos minuga seda kiisut, kelle järgmisi jooksusuundi ei osanud me kumbki ette aimata. See naisterahvas teatas, et tal on nii kahju, aga ta ei saa seda kiisut võtta, sest elab väikeses korteris ja omab suurt koera. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja teatasin, et kui see kiisu mulle ennast kätte annab, siis ma võtan ta kaasa ja küll siis edasi mõtlen mis saab. Muidugi ei jooksnud ta kuskile. Nii ma siis seisin seal Pärnu mnt-l porine kiisupoeg ühes käes, vihmavari ja muud kodinad teises. Mul oli sellest kiisust nii kahju, et nutt tuli vägisi peale ja nii ma seal ulgusin sest tunne ebaausast maailmast kriipis hinge. Võtsin telefoni ja helistasin töökaaslastele, et need poest mõne väikese paki piima muretseksid ja teavitasin, et saabun tööle mitte enam üksi. Helistasin ka vanematele kellede umbusk oli ääretu, aga said minu situatsioonist aru ja lubasime koos õhtul mõelda, et kuidas kiisule vääriline kodu leida. Ja kõik see mis siis edasi sai on senini uskumatu. Kui ma kiisuga üle koduukse astusin, siis oli asi otsustatud. Ta võitis kõikide südames ja praegu võiks mu vanemad selle loomakese pärast lahingusse minna. Nimeks sai kiisupoisile Juhan Von Rentsel (naljatades) tegelikkuses Juss. Ta on tubli ja väga hoidev kass, kes on pühkinud meie perest igasuguse äraspidise arvamuse isepäistest kassidest. Nii sain mina endale ühe suurepärase sõbra ja pereliikme ning uskuge või mitte, on Juss suutnud oma oleku ja iseloomuga muuta veel väga paljude inimeste arvamusi kassidest ja kassipidamisest. Selline oli minu lugu tänavakassist kellest sai armastatud kodukiisu. vasta ( kustuta )

autor: furrball aeg: 23.04.2010 13:27 Minu kodus on ka üks väike leidlaps Turts nimi,punane triibik ja kogu pere lemmik.Leidsin ta peaaegu 3 aastat tagasi naabrite sirelipõõsast hirmust värisevana sest aias oli hiigelkoer....naabrite kaukaaslane,kes tegelikult täielik kassisõber.Panin kindad kätte,haarasin ta sülle ja panin põue... paari minuti pärast ta nurrus.Järgnevad kaks päeva sõi ja magas ta voodi all kuna meil ol veel 3 kassi kes teda piilumas käisid.Oli teine algul sihuke hale ja pisike...hakkasin talle kodu otsima....meil ju oli juba 3 kassi. Aga ühel hetkel ronis kassike voodi alt välja,krbis end minu abikaasa sülle magama ja keeldus lahkumast.Õhtl kui rääkisin kassile kodu otsimisest vatas mees mulle nagu kuutõbisele ja imestas kuidas ma tema kassi ära anda tahan. Nüüd meil on Turtsik vana tegija,nurrumootor ja ninapaija.Magab oma peremehe süles või padja peal...süüa nõuab minu käest ja on üldse üks jube vahva tegelane. vasta ( kustuta )

autor: kristiin aeg: 31.05.2010 00:46 Ka minul leidlaps. Nuttis haledalt kesklinnas bussipeatuses, käis ühe inimese juurest teise juurde, aga kõik vaatasid mujale, endal kurvad näod peas. Põnn oli siis nii u 2-kuune, inimlemb, kirpe täis ja tühja kõhuga. No lihtsalt võtsin ta kaasa. Emotsionaalne otsus. Tänaseks on minuga paksust ja vedelast koos läbi tulnud, olnud tunnistajaks kogu mu täiskasvanuelule. vasta ( kustuta )

uus teema | teemade loetelu | algusesse

Foorumis vastamiseks pead sisse logima! Kui sa pole veel ennast registreerinud siis seda saab teha siit.